Olla õnnelik

Õnnelik olemine ei ole valitute eelis, see on igaühe otsus. Tänapäeval on see, palju kajastatud teema ning tihti kohtab soovitust “kui tahad olla õnnelik, siis lihtsalt ole!”.

2012 maikuus kutsusime EBÜ liikmed Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsikeskusesse kokku, et rääkida õnnelikkusest. Bussijuhi elukutse on võrdlemisi üksluine ning reisijaid ei ole mitte alati maailma kõige meeldivamad inimesed. Eelnevat arvestades on oluline võtta hetk ja mõelda, kuidas kõigest hoolimata olla eluga rahul ja õnnelik just siin ja praegu. Teemat aitas lahti mõtestada Tallinna Ülikooli psühholoogia instituudi direktor professor Aleksander Pulver.

Koos Nõukogude Liidust välja astumisega läksime paratamatult ka individuaalilikusse Lääne kultuuri ning see maailm on üles ehitatud hoopis teisiti, kui see, milles olime senini harjunud elama. Sellega koos tekkisid küsimused, mida enne ei olnud. Mis on normaalne elu, mis on hea elu ja mis on õige? Mis on õnn? Väga lihtne on õpetada teisi, kuidas peab elama ning seda tehakse alati öeldes “tehke nii” või “ärge tehke nii” miinus mina. Samuti on vaja leida süüdlane, olgu selleks siis peaminister, linnapea või ülemus. Keelata sellist ellusuhtumist küll ei saa, kuid see ei lahenda iseenesest mitte midagi.

Ei ole mõtet karta stressi ja probleeme, mõtet on karta nendega mittetoimetulekut. Üldine teadmine psühholoogias on, et inimene tassib oma probleeme seljakotina kaasas. Ükskõik, kuhu ta ka ei läheks, taaskordab ta seda, mida tegi varem, st kui ma löön ukse jalaga kinni ja lähen uude kohta tööle, siis mõne aja pärasttaastuvad need probleemid, mille eest põgeneti. Sest mitte riik ega organisatsioon ei ole süüdi, vaid see olen mina ise, kes alati loob sama olukorra. On ainult üks võimalus: kui tahad oma elus midagi muuta, pead muutma iseennast.
Kui olen kõigiga tülis, ei ole põhjuseks mitte halb maailm, vaid ma olen selle situatsiooni ise loonud. Ainus reaalsus on inimese enda reaalsus. Nii, kuidas mõtlete, nii ka elate ja keegi ei saa teie asemel mõtlema hakata.

Mis on see, mis paneb inimese ennast hästi tundma?
On kuus erinevat küsimust ja kui vastata neile kuuele jaatavalt, siis olete õnnelik. Võib kohe vaikimisi öelda, et te ei leia sellist inimest, kes vastab jaatavalt kõigile kuuele küsimusele, küll aga on neid, kellel on mingi osa “jah” vastuseid.

Positiivsed suhted. Kas mul on lähedasi inimesi?
Lähedane inimene on see, kelle juures ei ole vaja vigurdada ja mängida ning kellele võin helistada igal ajal kui selleks vajadust tunnen. Läheduse puudumine ja üksildus on Lääne kultuuri üks põhiprobleeme.

Ettekujutus sellest, et kontrollin sündmusi oma elus.
Kujutlus, et juhul, kui ma tahan, siis asjad muutuvad. See, et need ei ole muutunud, tuleneb sellest, et ma ei taha. Uskumus, et minust sõltub midagi. Ettevõte võib jõuda tasemele, kus inimesed tunnevad, et nad võivad oma muredega juhtkonna poole pöörduda ning neid võetakse kuulda.

Elusiht – kas mul on vastus küsimusele, miks ma siin olen?
On hea, kui vastuses on sees “mina” – soovin midagi saavutada või kuhugi jõuda. Elades kellegi teisele, on valemisse sisse kirjutatud tänuootus ja ühtlasi sõltuvus välisest.

Kas ma võin väita, et ma arenen?
kui tööalane tegevus koosneb ühetaolistest asjadest, on väga raske öelda, mis on see areng, mis toimub, Oluline on leida oma elus asju, mis on juhtunud ja muutunud ning teinud mind paremaks ja õnnelikumaks. Vajadus muutuda on kogu aeg olemas, aga pole mõtet anda lubadusi, mida sa ei täida.

Olen rahul iseendaga nii, nagu olen.
Juhul, kui inimene ei ole rahul iseendaga, siis ta ei muuda ennast vaid otsib süüdlast. Heal juhul väljastpoolt, halvimal juhul iseendast. Olen rahul sellisena, nagu olen. Kui sul on üks jalg, pole mõtet unistada kahest. Kui peeglist vaatab vastu kole pilt, ära taha olla ilus. Ükskõik, mida sa teed, sai ei saa muutuda kellekski teiseks. Enda eest ei põgene! Ära unista sellest, mis ei ole põhimõtteliselt võimalik. Suur osa probleeme laheneb, kui oled rahul sellega, milline sa oled. Olengi nii paks kui olen ja kui tahan, olev veel paksem.
Õnnelikkus on puhtalt psühholoogiline asi. Enamik probleeme on lahendatavad omaenda jõududega, iseenda sees. Inimene ei käitu mitte selle järgi kuidas tegelikult on, vaid nii nagu ta arvab, et tegelikult on. Kui tahad olla õnnelik, siis ole!
Aga miks siis ei ole nii ja inimesed arvavad, et elu on ebaõiglane. Sellepärast, et elu ongi ebaõiglane. Ei ole mõtet tahta elu muuta selliseks nagu mina tahan. Kui maailmas on kuus miljardit inimest, siis see ei saa kunagi olla selline, nagu kõik tahavad. Paratamatult on elu selline nagu ta on ja meile on antud see, mis on.

Saan oma stressiga hakkama.
Kui stressi ei ole, siis on inimene surnud. Stress ei ole hea ega halb, vaid ta on kohanemist soodustav regulatsioon ja iga hetk meie elus vajab kohanemist. Stress võib olla ka ülemäärane, ent siis on juba teine teema.

Stressiga hakkama saamine:
Esiteks probleemi lahendamine – lihtsates olukordades saab seda teha. Juhul kui probleem ei ole lahendatav, siis on veel kaks varianti: näiteks emotsiooni mahalaadimine.
Probleem küll ei lahene, aga see ei tundu enam nii hirmus. Kui oled välja öelnud, et miski on halb, siis see halb saab kinnituse ja ta ei ole enam see, mis häirib. Juha vanad rahvad teadsid, et loitsimine ja manamine tähendab, et ma saan sellest asjast lahti.
Ühiskond vajab selliseid kohti, kus inimesed saavad ennast maha laadida, ka internet, kus kõik kõiki sõimavad, on hädavajalik, sest alternatiiv on, et nad lähevad tänavale.
Kolmas võimalus põgenemine on ohtlik, sest see on ühe suuna pilet. Kui muudetakse keskkonda, näiteks kolitakse mujale, siis see on veel okei, sest näitab, et ma saan midagi ise mõjutada. Kui aga põgenemine on näilik, ehk et inimene tõmbub eemale, ei taha kellegagi suhelda ega rääkida, siis see on esimene samm kas kehaliste haiguste või väga tõsiste psüühiliste haiguste suunas. Kui inimene selliselt eemaldub, siis see tähendab, et ta hakkab elama enda fantaasiamaailmas ja eemaldub päris maailmast. Ei ole mõtet karta stressi ja probleeme, vaid nendega mittetoimetulekut.

Kuidas võiks bussijuht probleemsete klientidega hakkama saada?
Bussijuhtidel on palju sundsuhtlemist (ei saa valida, kellele ütled tere ja kellele mitte) ning seetõttu tuleb osata vähendada enda jaoks ebameeldivate sündmuste tähendust.
Emotsiooni mahavõtmiseks tuleb objekt tükkideks võtta ning vaadata neid tükke eraldiseisvalt, püüdes näha olukorda kõrvalseisjana, nagu filmis. Kui oled teadlik, et keeruka situatsiooni saab lahendada agressiivselt, kliendile halvasti öeldes, aga sina ise, teadlikult, otsustad valida rahumeelse ja viisaka lahendusviisi.

Seminaril tegi ettekande ka Hugo Osula bussinduse arengutest Eestis ja mujal maailmas ning bussitranspordi ja bussijuhtide perspektiividest Eestis.