mai,2022
Mootorgrupp ja EBÜ väljasõit
Mäetaguse - Sillamäe - Sinimäe - Iisaku - Õige Koht - Tartu
25.05.2022 hommikupoolikul oli aeg lahkuda Mäetaguse peopaigast.
Evaldil oli plaan mina külastama Kaevandusmuuseumi. Aga erinevatel
põhjustel olid paljud sellele mõttele vastu. Mõningad, kes olid väsinud
eelmise päeva ja öö seiklustest, teised, kes ütlesid, et on
ekskursioonidega seal kaevanduses juba piisavalt käinud ja nii edasi.
Aga oli teine osa seltskonnast, kes ei tahtnud tuimalt niisama koju sõita.
Leidsime kamba peale olukorrale lahenduse, sest meie käsutusse oli
antud kaks täis paagiga bussi. Ühe bussi peale said pakitud need, kes
tahtsid koju minna ning teisele, kes tahtsid need seigelda kusagil.
See pisike, aga armas seltskond, kes soovisid edasi seigelda, saime
Evaldilt piiramatu loa sõita sinna, kuhu ise tahame. Et sellist lubadust
iga päev ei jagata, otsustasime kohe kinni haarata ja minema kimada,
enne kui keegi ümber mõtleb.
Esimese kohana sai külastatud Sillamäe imeilusat 2020. aastal valminud
promenaadi. Ilm oli kogu päeva väga ilus ja parasjagu soe ning täiesti
sobiv mere ääres jalutamiseks.
Järgmiseks võtsime suuna Sinimägedele, kus tegime kaks peatust.
Esimesena külastasime Sinimägede memoriaali, mis avatud 1997.
aastal. Sinimägede memoriaal on mälestuspaik Ida-Virumaal Sinimäe
alevikus Põrguaugumäe panga serval. See tähistab 1944. aasta
Sinimägede lahingute asukohta. Memoriaal koosneb Sinimägede
lahingu mälestusmärgist, mälestuskivist eestlastest koosnenud 20.
relvagrenaderide SS-diviisi langenud võitlejatele ja mälestusväljakust
selle juures. Memoriaali juures peetakse aastast 1994 igasuviseid
sõjaveteranide kokkutulekuid.
Seejärel oli soov veidi kõrgustes kolada ning selleks tundus piisavalt
sobiv koht Sinimägede vaatetorni näol. Mida aga ükski meie
kambaliikmetest ei teadnud, et torn on remondiks ja renoveerimiseks
külastajatele suletud. Aga hea oli ikka mäe otsa ja sealt alla ronida.
Piisav treening meie muidu istuva tööga kambaliikmetele.
Aga et vajadus kõrguste järele ikka polnud kuhugi kadunud, siis
meenus koheselt uus koht, kus seda soovi rahuldada saaks. Võtsime
suuna Iisakule. Iisaku mäel, mis on Uljaste oosi järel Ida-Viru
maakonnas kõrguselt teine looduslik koht, asub 28 m kõrgune
vaatetorn, kust selge ilmaga paistavad isegi Kuremäe kloostri tornid ja
Peipsi järv. See torn oli piisav, mis meie kõrgusevajadusi rahuldas. Eriti
põnevaks tegi asja külastuse asjaolu, et torn kõikus kergelt, mis
omakorda tekitas kerget sisemist värinat meie kambakese
naiselikumale poolele.
Ühel hetkel hakkas oma vajadust meelde tuletama ka tühi kõht. Tuli
leida koht, kus saaks rahuldada igapäevast toitumissoovi. Selleks
pidime Tartu poole edasi sõites silmad lahti hoidma, kus oleks hea keha
kinnitada. Valik langes Kalmakülas asuvale toidukohale nimega Õige
Koht. See meie päeva viimane peatuskoht osutus aga kogu päeva
vaieldamatuks seikluste kulminatsiooniks. Olime tol hetkel koha
ainukesed külastajad. Toidukoha omanik?, kes meie tellimused võttis,
asus peale seda süntesaatori taha ning esitas atmosfääri veelgi
meeldivamaks muutmiseks laivis mitu ilusat eesti- ja venekeelset lugu.
Toit oli ka ülimaitsev. Kogu see külastus oli lihtsalt fantastiline, et meil oli
väga raske sealt lahkuda. Lahe oli ka see, et saime privaatkontserdi.
Paar autot peatusid ka, aga nähes suurt Lux Expressi bussi parklas,
kimasid kohe edasi. Ju nad arvasid, et koht on täis bussitäis reisijaid.
Ega nemad teadnud, et olime vaid 12-kesi.
Kogu see meie pealtnäha väheste seiklustega kuid emotsiooniderohke
päev laadis me akusid ikka korralikult. Kiitus meie bussijuhile Peeter
Nõmmeotsale, sest pole lihtne olla bussijuht teistele bussijuhtidele. Pea
igaühel on õpetussõnu, kus ja kuidas ta sõitma peaks. Peeter säilitas
aga profeessionaalse ja lõbusa oleku ja oskas tabavalt, aga sõbralikult
kommenteerijate suu kinni panna.