juuni,2015
Ühingu meeleolukas reis Lätti
Juuni esimestel päevadel keeras Mercedes-Benz O303 oma nina lõunasse, viies kaasa EBÜ liikmed, kes huvitusid lõunanaabrite elust ja parasjagu töökohustusi ei pidanud täitma.
Tallinnast läbi Tartu ja Valga suunduti Valmierasse, kus pika ajalooga Valmiermuiza mõisakompleksis asuvas pruulikojas tutvuti õlletootmise põhitõdedega, degusteeriti filtreerimata õllesid ja turgutati keha läti traditsioonilise köögi hõrgutistega. Kohalik toodang tundus meie bussijuhtidele meeldivat.
Valmierast viis teekond läbi vanade eesti maavalduste Cesise lossi juurde ja sealt edasi Sigulda poole. Teepeale jäi lätlastele oluline More lahingupaik (nagu meie Sinimäed). Rasketehnikaga igapäevaselt tegelevatele inimestele meeldisid sealsed ajaloolised lahingumasinad, vapramad käisid T-34s kontrollimas, et kõik tankistid ikka masinast välja on saanud.
Siguldasse jõudes osteti kohalik pood bussijuhtide poolt Valmiermuiza toodangust tühjaks – päeva esimene üritus oli oma jälje jätnud. Tänu imeilusale ilmale oli ka “saldejumsi” maiustajaid parasjagu.
Siguldat läbiva Gauja jõe teisel kaldal asuvas Krimulda mõisas pakuti meile rikkalikku õhtusööki ja askeetlikku öömaja. Ajalugu on ka sellel mõisal muljetavaldav – eelmise sajandi algusest tänapäevani asub seal taastusravikeskus. Kuna bussijuhid olid juba päeva teisel poolel oma vaimse tervise taastamisega põhjalikult tegelenud, siis peale söögi ja öömaja nad mingit põhjalikumat ravi ei vajanud.
Hommikuks polnud reisiseltskonna tervis kehvemaks muutunud ja taastusravikeskuse peaarst lubas meil peale hommikusööki oma teekonda jätkata. Suundusime Leedu piiri poole, sest väljareklaamitud Riia Motomuuseumi rekonstrueerimistööd olid jõudnud sellisesse faasi, kus uus maja polnud veel avatud ja ajutine saal Riia piires oli juba suletud eksponaatide üleviimise tõttu. Meie ainus võimalus motomuuseumi külastamiseks oli Bauska filiaal. Osale reisiseltskonnast tundus Leedu piiri lähedus masendavana, sest olime kodust väga kaugele jõudnud.
Meeleolu tõstis aga kohe motomuuseumi näitustesaalides väljapandud tehnika. Igal mehel olid omad mälestused poole sajandi tagusest tehnikast, meenutati lapsepõlve ja noorusaega. Suurimatele lemmikutele paluti saalitöötajate poolt ka luba kapoti alla vaadata, et oma mälestusi elustada.
Lõunasöögiks suundusime lõunanaabrite esindusbistroosse Lidosse Daugava kaldapealsel. Kui tavaliselt saab bussijuht seal tasuta süüa, siis seekord pidi vaid bussijuhtidest koosnev reisiseltskond oma kõhutäie eest ise maksma.
Tagasiteel oldi juba mõtetes töölainel, paljudele algas järgmine päev juba ise bussirooli keerates. Läbi Valga ja Tartu jõudis uunikumbuss vapralt vastu pidades Betooni parki. Meeleolukas, silmaringilaiendav ja lõbus nädalavahetus koos kolleegidega oli lõppenud.
Tulevaste kohtumiseni!
VAATA KÕIKI FOTO
